Keerulises majandussituatsioonis on paratamatu, et äriühing võib tahtmatult sattuda olukorda, kus ta muutub maksejõuetuks, suutmata täita temale adresseeritud nõudeid. Pankrotiseadusest tulenevalt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Tasumata nõuete hulgas võivad olla ka maksukohustused, mis on jäänud tähtaegselt tasumata ning muutunud maksuvõlaks. Maksuhaldur võib tekkinud maksuvõla sissenõudmiseks kasutada erinevaid meetmeid, sealhulgas ka kontrollida, kas äriühingu juhatuse liige on esitanud pankrotiavalduse seaduses ettenähtud tähtajal, s.o hiljemalt 20 päeva jooksul arvates püsiva maksejõuetuse tekkimisest.
Maksuhaldur võib temale seadusega sätestatud õigusi arvestades algatada maksumenetluse, mis on suunatud juhatuse liikme vastutuse tuvastamisele olukorras, kus juhatuse liige on jätnud pankrotiavalduse tähtaegselt esitamata või ei ole seda üldse esitanud ning sellest tulenevalt on äriühingul tekkinud täiendav maksuvõlg. Maksuhalduril on siin kohustus tuvastada oluliste kriteeriumitena: äriühingu maksejõuetuse tekkimine, teiseks maksejõuetuse tekkimise aeg, pankrotiavalduse esitamise kohustuse tekkimise aeg, täiendavalt tekkinud maksuvõlg ning põhjuslik seos juhatuse liikme tegevuse või tegevusetuse ja maksuvõla tekkimise vahel.
Oluline on see, millistest näitajatest tulenevalt tuvastab maksuhaldur äriühingu maksejõuetuse. Riigikohus on selgitanud, et püsivat maksejõuetust ei ole võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitajaga- s.h netovara seisundi või kahjumi suuruse alusel, samuti ei pruugi Ameerikas välja töötatud Altmani Z-skoori võrrand olla Eesti ettevõtja suhtes alati usaldusväärne. Riigikohus on rõhutanud, et tegemaks kindlaks, kas äriühing on mingiks ajaks muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Lisaks netovarale tuleb analüüsida ka teisi raamatupidamisandmeid, samuti võlgniku äriplaani perspektiivikust (RK lahend 3-1-49-11).
Maksuhalduril on sageli järelduste tegemiseks aluseks äriühingu majandusaasta aruanne ning selle bilansi alusel teostatav finantsnäitajate analüüs, mis ei ole aga järelduste tegemisel piisav. Selleks, et veenda maksuhaldurit äriühingu maksejõuetuse tekkimise või mittetekkimise faktis, tuleb juhtida tähelepanu vajadusele analüüsida erinevaid asjaolusid kogumis. Vajalike tõendite kogum sõltub äriühingu majandustegevuse spetsiifikast, maksumenetluses juba analüüsitud tõenditest ning esitatud seisukohtadest. Iga konkreetse juhtumi iseärasustest tulenevalt oleks mõistlik konsulteerida vastava ala spetsialistidega. Tõenäoliselt on kokkuvõttes nii võimalik ka raha kokku hoida.
Selleks, et maksuhaldur saaks rakendada juhatuse liikme vastutust, koostada äriühingule peale pankrotiavalduse esitamise kohustust täiendavalt tekkinud maksuvõla tasumiseks vastutusotsust, tuleb tal järgida mitmeid kriteeriume.
Kohus on selgitanud, et olukorras, kus mingi konkreetse õigusnormi rikkumise eest on ette nähtud tsiviilõiguslik vastutus ning maksuhaldur saab oma nõudeid tsiviilõiguslikult kaitsta on avaliku võimu volituste kasutamine ning äriühingu juhatuse liikmetele vastutusotsuse tegemine põhjendamatu. Seda eriti olukorras, kus maksuhaldur ei ole tõendanud ega ka väida, et konkreetse eraõigusliku normi rikkumise eesmärgiks oli mingi lubamatu maksueelise saamine. Vastutus võib olla võimalik, kui eraõiguslike normide rikkumise üldisemaks eesmärgiks oli ka maksunormide rikkumine ja/või alusetu maksueelise saamine (Tallinna Ringkonnakohus 3-11-1491).
Kokkuvõtlikult on võimalik rakendada juhatuse liikme vastutust olukorras, kus juhatuse liige ei ole esitanud tähtaegselt pankrotiavaldust ning sellest tulenevalt on äriühingul tekkinud täiendav maksuvõlg, olgu selleks lisanduvaks võlaks kasvõi maksuvõlalt lisaks tiksuvad viivised. Sellistel alustel vastutusotsuse koostamiseks peab aga jälgima, et maksuhaldur oleks läbi viinud põhjaliku uurimispõhimõtet järgiva maksumenetluse ning arvestanud kõiki asjaolusid. Juba eespool kajastatud kohustustele lähtuda püsiva maksejõuetuse määratlemisel ja tekkimise aja tuvastamisel laialdasest näitajate kogumist, lasub maksuhalduril kohustus tõendada juhatuse liikme tegevuse seos maksuvõla tekkimisega, juhatuse liikme süü vorm ning saadud maksueelis. Viimane tuleb sisustada just konkreetse juhtumi pinnalt, näidates ära, milline oli juhatuse liikme tegevus ning milles konkreetselt seisnes saavutatud maksueelis.
Sellisel alusel juhatuse liikmele vastutusotsuse koostamisel toimuv maksumenetlus on oma sisult ja olemuselt alati spetsiifiline, sõltudes äriühingu tegevusalast, juhtimise mudelist ning äriplaanist ning äärmiselt oluline on esitada menetluses oma selgitused ning tõendid, et maksuhalduril oleks võimalik asja tegelikku sisu näha. Äriühingu juhatusel tuleks ka arvestada, et esitatut võidakse kasutada tema vastu järgnevas kohtuprotsessis.